Sunday, July 6, 2014

taaskohtumine

Nii, olen jälle on the road, ehk kirjutan telefonis seda kõike, sest lihtsalt pole aega korralikult kirjutada, aga praegu veedan nats üle tunni autos.
Chicago lennujaama jõudes oli korralik segadus: 1: ma olin haigelt väsinud peale 9h lendu 2: mu 
järgmine lend läks teisest terminalist 3: mitte kuskil polnud ühtegi silti, sest apparently oli minu saabumise terminal ainult Euroopa lendude oma (obviously ma jõudsin sinna terminali, sest ma ju tulin Kopenhaagenist, aga kuskil polnud kirjas, et "europe only") 4: lõpuks rongi ja kiirete jalgadega jõudsin 4 terminali edasi ja kui jõudsin enda värava juurde, siis seal oli üldse mingi Philadelphia lennu kirjad ja ma olin jälle segaduses omadega... lõpuks vaatasin uuesti timetable'i üle ja nägin, et pooled lennud on tühistatud ja ülejäänud edasi lükatud.. tol hetkel mõtlesin küll, et life sucks, 20 tundi üleval ja siis on mu lend lükatud (algul) tund edasi ja siis lõpuks pea 3 tundi.. aga kuna kõik olid Chicago lennujaamas pm kinni ja oli õhtu enne 4th of july'd, siis inimesed olid armsad ja kokkuhoidvad. Kõik istusid suuremates gruppides igalpool keset terminali, ise istusin lihtsalt kuskil maas ja kuulasin muusikat kuni üks grupp USA poisse kutsus mind kaarte mängima, tuli välja, et need olid ka pm suvakad kõik... See hetk lihtsalt tegi südame nii soojaks, sest tuli kuidagi ühtsuse tunne ja midagi ma rääkisin ühe kutiga, et kui ta ütles, et elab Iowa väikeses linnas ja ma teadsin seda linna ja ta küsis, et kas ma olen Iowas pärit ja lähen tagasi koju.. Ja üldse kui ma kuulsin teisi inimesi rääkimas värava juures, ala Iowa jalkatiimidest jne, siis ma mõtlesin peas kaasa ja vaidlesin teistele vastu.. See hetk kui ma jälle poole kõrvaga kuskilt kuulsin mingit tuttavat kohta või värki, siis ma sain aru, et juba ongi kohaliku tunne.. See oli super veider, sest mõtlesin, et 2 aastat tagasi kui ma olin SAMAS VÄRAVAS ja läksin oma vahetusaastale, siis see kõik oli nii võõras ja jube, ja nüüd läksin tagasi nagu oma teise koju.. Lõpuks kui teatati, et Des Moinesi lennuk väljub ca 30 min pärast, siis rahvas plaksutas ja värki. Südaöö paiku jõudsin kohale, õnneks Chicago-Des Moinesi lend oli ainult 1h pikk, aga ma jõudsin juba enne õhku tõusmist magama jääda - vist olin väsinud... :D


Des Moinesi jõudes olin mega väsinud, ei saanud jälle midagi aru Marc (hostisa), Elise (hostema) ja Marianne (nende kõige noorem tütar, elas enne St. Louises, nüüd elab nende juures Iowas) tulid mulle vastu. Alguses oli natuke awkward, sest ma vaevu suudan silmi lahti hoida ja siis tulevad nemad, kes on mingi mega excited... Olin nagu tüüpiline eestlane, no emotions. Kui ma lennukites ja lennujaamades chillisin ja mõtlesin, et näen kohe oma pere, siis läksid küll silmad märjaks, aga kui õige aeg oli käes, siis ma ei saanud midagi aru Teel koju käisime veel 24h wal-martist läbi ja läksime koju. Koju sõites ma magasin jälle, niiet olin suht zombie olin. Kui autost välja sain jooksis juba Amara mu kiljudes pikali... NII VEIDER oli jälle Amarat näha, aga samal ajal, kõik oli täpselt nagu vanasti, sekundiga hakkasid meie lollid naljad pihta. Tuppa minnes oli tunne nagu selles majas poleks mitte midagi muutunud, see sama lõhn, minu vanad tennised ikka välisukse ees, hostpere 2 koera jooksid kohe vastu.. Tirisin kohe enda kohvri enda tuppa, vaatasin juba kaugelt, et minu toa ukse peal on USA lipp ja ma küsisin Amaralt, et kas mu tuba on veel vaba ja sain armsa vastuse, et "muidugi Sinu tuba on vaba" ja sisse astudes sain armsa üllatuse, terve tuba oli punaseid-valgeid-siniseid õhupalle täis, laest rippusid need värvid ja "welcome home" silt seina peal :) ja siis on Amara mu seljataga karjumas "surprise".. Peale seda veel istusime umbes 2 tundi mu voodis, rääkisime lihtsalt kõigest kuni ma sõna otseses mõttes ära vajusin :) Imeline tunne on kodus olla!


juuni 2013 USAst koju tulles - juuli 2014 Eestist koju minnes


passikontrollid enne USA lende on alati mu lemmik-asjad xx


Chicago!


mu vana-hea tuba :)

.. ja nüüd varsti üritan kirjutada 4th of July'st, aga juba 30 min pärast me hakkame sõitma Kansas City poole koos Amara ja Maddiega! :)


2 comments:

  1. Kas jojoga ka suhelnud oled veel? kuidas te läbi saategi siis nüüd?

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma olen paaril korral talle kirjutanud, aga väga pikka juttu pole sellest tulnud

      Delete