Tuesday, July 30, 2013

Elu Eestis - emotsioonid ja tähelepanekud

Ma olen olnud juba Eestis umbes 40 päeva - aeg on läinud uskumatult kiiresti. USA aasta tundub nagu teine elu või lausa nagu unenägu.. hea unenägu. Ma avastan ennast pidevalt USAst unenägusi nägemas ning hommikul väikese pettumusega ennast Eestist leides. See on veider situatsioon, kodus tekib koduigatsus. Vahepeal ikka facetime'n Amara, Hannahi ja teiste USAkatega :)
Hetkel plaanin minna USAsse külla enne järgmist suve ning juba suvel 2014 tulevad mulle Amara (võib-olla ka Kayla ja Maddie, nad ütlesid, et nad küll koguvad raha, aga neid USAkaid ju kunagi ei tea :D) ning hostvanemad Eestisse külla!!!!

YFUs räägiti palju tagurpidi kultuurishokist, ehk ka koju tulles on kultuurishokk.. Ma tõesõna natuke kartsin seda, sest mina ju ei teadnud millisena mina tagasi tulen ja 'kas minu vanale minale meeldib uus mina' ?! Aasta muudab palju, eriti kui oled perest ja lähedastest eemal, õpid nii palju maailma kohta ning veel rohkem enda kohta.. Keegi küsis ka siin varem, et kuidas teised arvavad, et ma muutunud olen - mu sõbranna ütles selle peale "Sa oled selle aastaga suureks kasvanud, aga omajagu lollust Sul ikka," aga samas mu ema ütles, et olen ikka veel sama tore :D

Eestlastes olen ma täiesti teise külje avastanud ja ma saan täiesti aru miks välismaalased arvavad, et me oleme "külmad" inimesed.. Kohe esimeste päevadega Eestis sain mitu korraliku näidet -

  • Ma kõndisin Viru tänaval, mingi võõras mees pillas paberi maha ning ma kohe võtsin paberi üles ning ütlesin, et "vabandust, te pillasite oma paberi maha" ning ulatasin selle temale, aga noh... Vastu sain sõna "okei" ning mees võttis paberi ning kõndis edasi. Ma reaalselt ei teadnud peale seda kuhu istuda või astuda, nii kohmakas tunne oli. Ma mõistan, et see pole midagi absoluutselt isikliku, tavaline Eesti mees, aga endal oli küll selline tunne nagu oleks mind solvatud, sest ma olin harjunud USAkate reaktsiooniga, kus nad oleksid rääkinud nii 10 minutit palju nad mind armastavad... :D
  • Poemüüjad Eestis... Kuidas nüüd nii ebaviisakad said?! Vaevu ütlevad 'tere' või üldse midagi. USAs on see täiesti tavaline, et räägid müüjatega juttu, kasvõi ilmast, aga siiski ollakse sõbralikud ning peletavad igavust, aga Eestis Sa lihtsalt seisad seal ja vaatad kuidas see letil olev lint läheb uuele ringile ja nii over and over again. Või siis - meil ju askeldatakse nii palju sentidega, kas müüjal on nii raske need kätte ulatada mitte visata sulle mingi 500 senti tollele 'raha alusele' ning siis Sa nokid neid seal 5 tundi, sest ei taha ju neid maha ka pillata kõigi ees. Ma mõistan, et Eestis nad peavad näitama ette palju nad raha tagasi annavad, aga kas on nii raske panna paberraha sinna alusele ja siis käes üle lugeda ning anda siis Sulle kätte sendid? Ei, palun pange sinna alusele ja las ma nokin neid järgmised 5 minutit kui terve see rivi ootab mu taga, sest ilmselgelt on 15st kassast 2 lahti. Juheeei!
  • Järgmine samalaadse töökohaga inimesed - klienditeenindajad söögikohtades.. Nimelt olin üks päev sõbrannaga Vapianos, ootame ilusti, et too kokk tooks meile saia, aga ei.. Hoopis läks mingi teise kokaga juttu rääkima ning samal ajal mõlemad mind ja mu sõbrannat vaadates?! Päriselt, klatšivad ka seal kõigi ees või? Ega me ei ole pimedad ega kurdid, et ma kuulen kuidas minust räägitakse ning köhatuse peale siis pööritatakse silmi ning laiatatakse veel see vapiano karp letile ning vaadatakse sellise näoga, et kuidas ma julgen üldse seal seista?! Mis mõttes?! Muidu ma olen täiega vapi fänn, ütlen ausalt, et seal on kõige parem Ceasari salat mis ma Tallinnast saanud, aga too päev ma sain küll kerge shoki. Thank god, et Eestis ei pea niimoodi tip'i panema nagu USAs.

Lõppude lõpuks, ei ma ei vihka Eestit :D Kodus on mõnus olla, hea ja lihtne. Eestlased ei ole ka alati nii külmad, aga kahjuks leiab selliseid näited palju. Õnneks on mu ümber ikka head ja armsad inimesed, kui päris aus olla - siis enamjaolt YFUkad.. Isegi mul naabriteks 2 kõige toredamat YFUkat kes käisid kunagi Rootsis ja Hollandis :) Ning mu parim sõbranna Carmen Maria kes käis Belgias sellel aastal.. Kui päris aus olla, siis ma ei teagi kuidas ma oleks kõige sellega saanud jälle harjuda (Eesti eluga) kui poleks neid YFUkaid, sest nad on juba seda läbi teinud või teevad seda minuga samal ajal läbi, ehk alati on keegi kes oskab aidata, nõu ja jõuga. Näiteks, käisin Lätis Positivusel, YFU kambaga jälle... (teen Positivusest ka postituse teise blogisse, sealt muide leidsin ka ühe neiu kes tuli minuga rääkima seoses mu blogiga, NII KHUUL, aga pikemalt kirjutan juba teises blogis :)
Igatahes selle lõpuks tahaks lihtsalt kirjutada, et tahaks teha YFU inimestele pika pai, they are awesome! 

Lisaks mul on hea meel, et nii mitmed uued VÕPid on mulle kirjutanud.. Nii vahva näha kuidas kõik on nii elevil.. Isegi Juulis kohtasin tänu Carmenile üht tüdrukut Laurat, kes läheb see aasta Kanadasse - tema blogi leiab SIIT :) ning JUBA see nädalavahetus on minul YFU järelorientatsioon (JO) ehk viimane üritus minu lennuga.. Juba nii väga ootan, et näeksin kõiki enda toredaid, uskumatu, et nüüd näeme üksteist üle aasta.. Samasugune tunne on sees nagu ELOle minnes oli, sest pole päris kindel mis ees ootab :) Ehk nüüd järgmine postitus tulebki JOst ning arvatavasti see jääbki selle blogi viimaseks postituseks! vähemalt praeguseni :)

Ning lõpuks vastan ka mingitele küsimustele mis on siin jäänud vastamata :)


Kas sa olid enne Ameerikasse minekut Inglise keeles väga hea? Kas alguses oli natuke raske Ameeriklastele vastata? Harjusid kiiresti keele ning inimestega seal? :)
Inglise keel on selline keskmisest parem, ma pakun :D Eks algul oli natuke veider koguaeg inglise keeles rääkida, aga samas harjus ära. Kohalikud ja kõik olid ka väga abivalmid, nii et keelega probleeme ei tekkinud :)
Kas kirjutad niisama ka blogi?
liisapohlak.blogspot.com ;)
Üks küsimus sulle veel, nimelt palju ligikaudu see lisakohver USA-st tagasi tulles maksab, ma olen kuulnud, et see on päris korralik summa..?
Lisakohver 100
Aitäh selle toreda blogi eest, oled jätnud endast väga sooja ja armsa mulje :) Kuidas sa ise end aga iseloomustaksid?
Avv, aitäh nii armas!! :) Ma ei teagi väga kuidas iseloomustada iseennast... Nagu mu sõbranna ütles, "suureks kasvanud, aga ikka lollust jagub" :D

pilt Tallinnasse jõudmisest... aru saada, et ma olin kergelt shokis teiste üllatusest (et mu vanad klassikaaslased tulid ütlemata lennujaama vastu) <3 

ja uude blogisse tuleb homseks õhtuks ka uus postitus! :)

5 comments:

  1. Ma olen seda juba mitumitu korda Sulle öelnud, aga mulle nii meeldis Su blogi ja Sa ise tundud ka olevat lihtsalt megatore inimene! Mul on nii hea meel, et sain seda blogi terve aasta lugeda.
    Kõike head Sulle ka edaspidiseks!! :)

    ReplyDelete
  2. Ega Sa ei mäleta, kas lennujaama minnes oli õues pime või juba valge/hämar? :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. haha, kui geniaalne küsimus, mida küsida :D :D

      Delete
  3. Omg, nii tahaks ikka rohkem teada neist maailma ägedamatest YFUkatest naabrist, kes Rootsis ja Hollandis käisid. Äkki teed neist veel eraldi postituse :) ? ? plz <3

    ReplyDelete