Wednesday, May 1, 2013

Don't go running in America

Esmaspäeval peale tunde läksin Amara poole koos Emaleega. Paar tundi lihtsalt istusime seal, kuni väljas läks natukenegi "jahedamaks" nii et me jooksma saaks minna. Lõpuks nii 6-7 aeg otsustasime end maast lahti ajada ning jooksma minna... Mõtlesime algul küll, et kaua ei jookse, aga siis hakkas igast asju juhtuma, nii et ring läks üpris pikaks.

Algul jooksime mööda mingist jalgpalli platsist (reaalse jalgpalli, nagu me Euroopas mängime) ja mida ma nägin - Nate andis just pisikestele trenni. Ma ei teagi kas ma olen kirjutanud, aga ta mängib ka (meie) jalgpalli ning on pisikeste treener :) see oli täiega numps, ta mega pikk ja siis need väiksed lapsed tundusid eriti pisikesed ta ümber :D aga ilmselgelt suutis Amara taaskord panna mind awkward situatsiooni lambist Nate'i nime karjudes :D

Jooksime edasi, mingi hetk Emalee ei viitsinud enam joosta, aga meil Amaraga oli mega jooksutuju nii et otsustasime oma teed minna. Me tegime Amaraga suurema ringi ning Emalee hakkas meile vastu jalutama. Tegime üksteisele nalja - et haha loodame, et keegi ei kidnap'i teda ära. Sellise asjaga ei tuleks USAs nalja teha, sest no siin see võib juhtuda. Hiljem kui me Emaleega kokku saime ta oli näost täiega ära ja ta hakkas kohe õhku ahmima, et mis juhtus... Nimelt kui ta oli just sellisel kõrvalisemal tänaval ühes elamurajooni kandis peatus mingi auto ja mees hakkas talle rääkima, et ta näeb nii eksinud välja ning et ta võib Emalee viia kuhu ta soovib jnejne. Emalee oli pm jooksu pannud teises suunas selle peale ning õnneks oli Gowrie "peatänav" lähedal nii et kõndis mööda seda edasi. Creepy!!! 

Aga samas, see linn (no ma ei tea kas seda päris linnaks saab nimetada) siin - Gowrie, kus ma koolis käin ja Amara ning enamikest mu sõpradest elab on üpris väike, ning mulle täiega meeldib see! Jooksime just ühest majast mööda ning vaatasime, et Mitch ja Beth (käivad meie kirikus, natuke vanemad inimesed) istusid just ühel verandal ning kutsusid meid sinna, andsid meile vett ning ütlesid, et tulevad meie grand march'i laupäeval vaatama :) nii armas oli vaadata kuidas nad kahekesi lihtsalt chillisid oma verandal ja rääkisid naabritega juttu. Nad on tohutult naljakad ning nad hoiavad Amarat nagu oma tütart, sest nad on Amarat terve ta elu teadnud :)

Edasi minnes sörkisime rahulikult... kuni meid hakkasid 2 koera ühes elamurajoonis taga ajama - ma pole elus nii kiiresti jooksnud!!! Tegelikult too hetk võis üsna koomiline välja näha, sest need koerad polnud just liiga suured ning hetk mil nad meie taha ilmusid panime me Amaraga täiesti erinevates suuntes jooksu. Õnneks või kahjuks mõlemad koerad jooksid Amarale järgi ning mingi hetk nad jäid temast nad maha :D Peale seda meil enam väga palju jooksmist ei toimunud, sest see võttis täiega läbi! Kallasime end veega üle mis Bethilt saime, sest palavus siiski tappis!

Amara juurde jõudes kuulsime, et jäätiseauto oli just mööda sõitnud, nii et otsustasime seda otsima minna!! (jah, siin tõesti sõidab selline masin ringi mis näeb välja nagu üks suur roosa vahukomm ning  mängib kõvasti äärmiselt häirivaid helisi kust saab jäätist osta). Võtsime igatahes siis Amara auto, et saada jäätist (ehk süüa kohe kõik maha joostud kalorid ikka tagasi). Jäätiseautot me igatahes enam ei leidnud, kuigi tegime pea tervele linnale tiiru peale, pidime lihtsa poe jäätisega leppima (mis tegelikult polnud ka üldse halb valik).

jooksmise lõpus Amaraga

Täna muidu toimus üks korralik arusaamatus taaskord Jojoga. Lühidalt öeldes - ta unustas oma rahakoti maha ning me tulime Amaraga sellele järgi, et saaksime talle selle Fort Dodge's anda, sest ta pidi meiega samal ajal sinna minema ning hostisa ütles, et ma võtaks selle endaga kaasa nii et saaksin selle talle anda juhul kui teda kohtan.. Paraku ta otsustas käia enda poisi juurest läbi, ehk jõudis Fort Dodge just siis kui me jõudsime sealt koju ning ta helistas ja hakkas karjuma mu peale, sest mind polnud Fort Dodge's enam, et talle seda anda. Aga ma varem ei saanud teda kätte ning ta võttis ise alles 2 tundi hiljem ühendust... Ma tõesti ei viitsinud enam tema karjumist kuulata, nii et ma andsin oma telefoni Amara kätte, Amara üritas temaga rääkida, ei õnnestunud, lõpuks - Amara andis telefoni edasi mu hostisale.. Nad rääkisid kõige pikemalt, ei teagi kas nad said mingile lahendusele või ta on ikka tige, sest kell on 22 läbi ning teda kodus pole... Oops, järjekordselt kuri sakslane! 

PS. ülehomme (laupäeval) ongi prom lõpuks :)))


10 comments:

  1. Tehkuei väljagi Jojost, las röögib palju tahab :) Sa ei ole ta lapsehoidja :) :)

    Iti

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hehe, täpselt! Mõtlesime, et üritame suhteid soojendada, aga no kus Sa sellega :D

      Delete
  2. issand.. ma lihtsalt ei suuda uskuda ega ette kujutada, et Jojo selline on. Loodan, et ta Su vahetusaasta lõppu ära ei riku :S Ta on jätkuvalt teie grupis? (Promil)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah.. Aga ei, see ei riku, kindlasti oleks lõbusam kui olukord poleks selline nagu on, aga mul on siiski mu sõbrad ning ma ei tee enam lihtsalt nendest asjadest välja :) aga ta pole enam mu prom grupis :)

      Delete
  3. Kas sa ootad ka juba, et Jojo-st eemale saaks (Eestisse)?
    Ja kuidas on Jojo suhted hostvanematega muidu?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Natuke ikka, saaks rahulikumalt olla :D aga ma ei teagi, sellised normaalsed, aga eks ikka vahepeal aru saada, et mingi pinge justkui oleks.

      Delete
  4. aaaah nii mõnus, et seal nii soe on! Kui vana see Amara on muidu? ja kas sa oled vahetusaastaga palju juurde võtnud või on enam vähem normaalne kaal püsinud? Sul üks parimaid blogisi muidu! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ilm tegi just nalja, panen pildi uues postituses :D Amara on varsti 16 :) ja kaal on enam-vähem sama mis siia tulles. Suur aitäh!! :)

      Delete
  5. Tartus käib ka jäätiseauto ringi :D. Aga sul on tõesti super blogi ja alati kui oled uue blogipostituse teinud läheb mul tuju heaks :).

    ReplyDelete