Thursday, August 25, 2016

back in iowa...

Jah, jube piinlik kuidas mul blogimine tagasi kodus ära vajus... AGA ma võtsin end lõpuks kokku ja kirjutan mis seal siiski toimus...

Too hommik Bethi juures ärgates sõitsime kiirelt tagasi koju, sest oli pühapäev niiet see tähendas ainult üht - kirikusse minekut. Ma ikka veel ei ole usklik, aga ma teadsin kui väga mu hostisa ootas seda, et ma tuleks, niiet ma ei saanud talle pettumust valmistada. Amara jäi koju mu toa põrandale magama (meil siiski oli seljataga 2 tunnise unega öö) ning ma tatsasin hostemaga üle tee kirikusse. NIIIII armas oli näha kõiki neid vanu (ja uusi) nägusid. Kõik vanad olijad tulid kohe kallistama ja rääkima, lisaks tutvusin mingi perega kes kolib sügisel Rootsi... Istusin ja rääkisin erinevate inimestega peale kirikut veel juttu ning peale seda juba jooksin tagasi koju, et sättida end valmis Amara lõpetamiseks.
Pärastlõunal sõitsime kooli... ALL THOSE EMOTIONS kui astusin oma vanasse kooli sisse. Kõik oli muutunud, aga samal ajal ka polnud. Seinte peal olid kooli uued plakatid ja lipud (nad nüüd Warriorsite asemel Jaguarid) ning kooli värvid (punane-must-valge) olid asendunud siniste jaguarite piltidega. Aga see õhkkond ja meeleolu täpselt nagu 3a tagasi.. Ma armastan seda kooli nii väga! See kool tegi ja andis mulle niiii palju juurde. Kui Eestis on kool koht kus lihtsalt õpitakse, siis USAs oli kool kuidagi niiii palju suurema tähendusega, see oli sõbrad, see oli perekond, see oli kogukond. Kuna mu kool liitus teise kooliga, siis nüüd on neil uus direktor. Enam pole seda nummipalli direktorit, kes tegi alati tuju heaks, vaid nüüd on selline classic USA koolidirektor, selline kes: 1. on kiilakas, 2. heal päeval teeb paar dad joke'i, 3. halvemal päeval ta mõrvab oma pilguga õpilasi. Kõik õpetajad keda ma nägin literally jooksid mind kallistama ning kõik olid niii toredad ja armastavad.. Kui ma nägin mõnda vana koolikaaslast või sõpra, siis oli täpselt kahte tüüpi reaktsioone - 1. ülevoolavalt õnnelik ja armas vastuvõtt ja tulevad kiiremaskorras rääkima-kallistama või siis 2. inimesed vaatavad mind nagu mingit kummitust ja ei suuda uskuda, et ma Iowas olen. Lisaks tavaliselt nad ei öelnud ka midagi, vaid lihtsalt vaatasid mind suurte silmadega. Ainult slightly ebamugav situastioon. Lõpetamine ise oli tüüpiline USA high school'i lõpetamine, kooli orkester mängis, näidati suurel ekraanil õpilaste beebipilte ja senior pilte. Mul oli pool ajast kananahk peal, juba lihtsalt seal saalis istudes meenusid kõik need korvpalli mängud, kus me kogu kooliga karjusime oma hääli ära või need trennid kust ma oleksin tahtnud ära põgeneda (loomulikult nüüd tunduvad need trennid nagu kõige vahvamad asjad ja teeks seda iga hetk uuesti). Peale lõpetamist õnnitleti õpilasi väljas ja tehti pilte etc.
Peale lõpetamist sõitsime Amara, Joy, Annalise ja Givannaga Des Moinesi, et õhtust süüa hostvanematega. Ma igatsesin neid perekondlike õhtusööke kus nalja ja naeru jätkub terveks õhtuks, kus kõik karjuvad üksteisest üle, et rääkida ning kus perekonna armastus on õhus. Peale õhtusööki läksime Amaraga hostvanemate auto peale ja sõitsime hoopis Kansas Citysse.. Classic mu vanemad õhtu enne - "ou Liisa, me mõtlesime, et homme võiks Kansas City'sse sõita, et näeksid ikka kogu perekonna ära". YAAAAS. Kolme tunnine sõit ehk saime lõpuks Amaraga natukene magada. Läksime siis Sarah'i ja Marianne'i juurde, kes on hostvanemate tütred ning Sarah'i kahe poja juurde. Sarah ja Marianne ostsid koos uue maja ning ma armusin üpris kiiresti nende majja, it was perfect! Ning ma nägin lõpuks oma uue nõbu ära, ehk Sarah'i kõige noorema poja. Esimene õhtu me lihtsalt istusime perega koos, rääkisime juttu ning tähistasime, et Amara ja Zavion olid just gümnaasiumi ära lõpetanud.


astus mu tuppa, vajus pörandale nokki magama :)))


mu vahetusaasta laul siiski...




2 unetundi näost näha


Amara puppy

Monday, May 16, 2016

Day 2

Esimene öö möödus rahulikult, aint et kell 5 hommikul otsustas mu aju, et eestis-on-kell-juba-piisavalt-palju ja ma ei saanud enam magada (isegi kui ma olin maganud aint 5h ja eelmine öö 3h)…Istusin kella 7ni hommikul üleval, lugesin Eesti uudiseid, rääkisin oma peiksiga juttu ning ootasin millal uni tuleb tagasi. Hommikul ärkasin Maddie sõnumite peale ning teistel oli päevaks juba plaan paigas.. 
Amara lõpetas kell 4 töö, nii et selle ajani ma vaatasin eurovisiooni (aitäh hola programm, mis pettis mu arvuti ära arvamaks, et ma olen Eestis ja sain kuulata Juurt ja Kivirähki <3333). Ma lihtsalt pean siinkohal ära mainima, et kuigi Eesti ei saanud finaali, ma ei saaks Jüri üle rohkem uhke olla! Meie oma YFUkas, alles vallutasin temaga ELOl hommikuvõimlemise kavaga Väike-Maarja kooli lava ja nüüd ta (põhimõtteliselt) vallutas ka eurovisioonilava! 
Igatahes, ma olin väga elevil ja rõõmus eurovisiooni üle (õnneks ma hääletust ei näinud ja poole laule ka mitte, sest mehed stuudios olid palju huvitavamad), aga siiski!! Istusin üksinda voodis keset päeva, teki all, sõin igast jama ning rõõmustasin omaette. Enne hääletuse algust jõudis Amara töölt koju ning Maddie jõudis temaga samal ajal meile. Panime kiirelt asjad kokku ning panime Des Moinesi poole ajama. Läksime Bethile külla (ta käis meie koolis, oli koos Maddiega senior). Ta elab tohutult armsas korteris, selline classic USA korter, aint, et seal oli 3 magamistuba ja ta elas seal üksinda. Chillisime natuke seal, sättisime end valmis ja läksime Stand Up Comedy’t vaatama-kuulama. Ma olen käinud paaril korral killukeldril ja ootasin midagi sarnast… Aga see oli veel 100x parem, meil kõigil oli vist mingil hetkel pisarad silmas naermisest. Esinesid 2 tumedanahalist meest ning üks latiino naine.. Nad olid pärit Chicagost ja New Yorkist ja appii no, see polnud okei mis huumor seal oli. Mul on päris tobe ja lapsik ja veider huumor…ja ma sobisin sinna ruumi niii hästi :)) Lisaks on juba comedy’t lõbusam vaadata USAkatega, sest nad teevad lärmi ja elavad kaasa kõigele, samal ajal kui eestlased muigavad vaikselt õlleklaasi taga. No matter what, Eesti või USA, kõik comedy night’id kus ma käinud olen on mega lahedad to be honest!
Peale comedy night’i läksime tagasi Bethi juurde, paar nende sõpra tuli ja veel mu 2 vana kooliõde. Üks kutt oli saksamaalt,i keoli kolinud väiksena juba Iowasse ja rääkis kuidas igatseb euroopat ja tahab nii väga Saksamaale tagasi kolida.. Vahva oli lõpuks, et oli keegs nägi Iowa inimesi samasuguse pilgu läbi nagu mina ja kuulda tema jutte ja arvamusi. Õhtu lõpuks me saime aru, et me olime istunud kogu grupiga lihtsalt ringis 4-5h ja rääkinud, presidendivalimistest, terrorismist, pagulastest, ISISest, dark web’ist, narkootikumidest, illuminatist, 9/11st, pentagonist, vandenõuteooriatest ja ühesõnaga kõigest mis minule huvi pakub ja mida ma olen läbi ja lõhki uurinud (v.a ISIS, pagulased ja narkootikumid)… Otherwise ma teiste teemadega suht nerd olnud ja reachers paper’eid lugenud, sest kuigi kõik need teemad panevad Sind maailma vihkama natukene ja Sa saad aru, et Sa ei taha elada enam siin planeedil, on see siiski väga huvitav. Kui keegi ei taha täna öösel magada, siis lugege mis koht on deep web, väga jube, 10/10 ei soovita. (natuke kardan sellest kirjutada). Kutid rääkisid narkost mis on levima hakanud (USAs levivad periooditi erinevad narkootikumid erinevatel aegadel nagu ma olen aru saanud..) Üks kutt näitas videoid sellisest narkost nagu waka. Ma ausõna ei saa aru mis inimestel peas toimub, et midagi sellist teha või üldse mõelda selle tegemise peale. Vaatasime videoid ning see reaalselt muudab inimesed kõndivateks zombideks.. Nt ühes videos üks mees lihtsalt jooksis mööda autosi ja jooksis enda peaga autoklaase katki... For what bro? Paraku see vist on levima hakanud mu kodukandis ja see hetk ma küll mõtlesin, et thank god, et Eestis pole nii paljusid selliseid asju nagu USAs, sest see on nii õudne.

ÜHESÕNAGA siis jah.. leidsin end kell 5 hommikul elutoas madratsi peal pikali Amaraga, teised ümber diivanitel pool-magavalt ning vestlused jätkusid. Too hetk ma sain aru, mul võttis ainult paar aastat aega, aga ma lõpuks kuulsin USAkate siiraid arvamusi asjadest mis maailmas toimub… Kui nüüd aus olla, siis ma ootasin midagi hullemat. Aga ei, nendega sai täitsa argumenteerida ja sain uusi ja huvitavaid asju kuulda nende presidendikanditatuurist ja mis toimub USA valituses (even tho ma võtsin sellist ainet koolis nagu American Government, ma ei  tea sellest midagi, sest noh see aine oli full häma ning ma ei õppinud mitte midagi).Mina vajusin mingi hetk ära ja peatselt kuidagi läbi une panin tähele, et teised lahkusid ja me panime Amaraga kuidagi endale äratuse - saime 2 ilusat tundi magada! Aga vot niii tore ja vahva ja rahulik õhtu oli, ma poleks midagi sellist oodanud ameeriklastest kui aus olla! olen õnnelik!




mängisime mingit lauamängu.. Sakslane tegi natuke nalja oma ühe vastusega 
(andke andeks halva nalja pärast)


Saturday, May 14, 2016

Amara lõpupidu

Kohale jõudes tuli mulle Maddie vastu, sest Amara pidi enda lõpupeoks valmistuma ja vanemad olid veel Kansas City's.
Maddiet nähes me lihtsalt mõlemad jooksime ja kallistasime ja hea, et nutma ei hakanud. Kõik ümberringi vaatasid meid heldimusega ning need naised kellega ma eelmine õhtu koos Chicago lennujaamas aega veetsin, vaatasid meid ja pärast tulid kallistama jälle, et neil niii hea meel mu üle ja, et see nii üle mõistuse armas reunion. 
Sõitsime lennujaamast koju, 1.5 tundi täis naeru ja meenutasime neid aegu kui ma veel elasin siin ja see kõik oli kuidagi niiii südantsoojendav, nii veider on siin tagasi olla, nii palju emotsioone ning mälestusi.
Koju jõudes pidime ootama kuni Amara tuleb, sest ma unustasin koduvõtme eestisse, loomulikult. Amara oli teel koju nutnud, sest ta ei jõudnud ära oodata mil mind näha. Kui ta jõudis, siis tulime kohe mu vanasse tuppa, lihtsalt istusime tükkaega maas ja olime kõik nii õnnelikud ja rääkisime juttu ja korra oli selline tunne nagu ma polekski 2 aastat ära olnud.
Kuna ma olin maganud eelmine öö 4 tundi, siis ma jäin peatselt magama ja magasin pool päeva maha. Kui ma üles ärkasin olid vanemad vahepeal koju tulnud. Jooksin kohe alla neid kallistama (ma ei tea mitu korda me vanematega õhtu jooksul kallistasime, iga kord kui nägime vist). Vanemad hakkasid peatselt Amara graduation party'le minema ning ma jäin veel koju sättima ning Maddie ja Kayla tulid mulle järgi. Sinna jõudes oli niiii veider tunne, sest ma tundsin kuidas kõik pilgud minul olid kui ma kohale jõudsin, see kõik oli nii overwhelming, aga samal ajal oli niiiii tore näha kõiki. Rääkisin ühe naisega, kes mu perega väga lähedane ja kes käib oma mehega meie kirikus ning kellega ma suhtlesin terve oma vahetusaasta, nad hoidsid mind väga. Küsisin siis temalt, et kus ta mees on, et miks teda siin pole, sest Amara nagu nende teine tütar.. Tuleb välja, et too mees on väga haige ja mu süda lihtsalt murdus kui too naine ütles, et "ma loodan, et jumal võtab ta varsti enda poolele, sest see pole enam elu mida ta elab, ta vaevu suudab teadvusel püsida päeval, aga me kanname tema eest nii head hoolt kui suudame"..
Veetsime seal umbes 3 tundi aega, rääkisime kõigiga juttu, tegime pilte ning sõin head Ameerika toitu. Mega tore õhtu oli. Kayla ütles mingi hetk, et ma räägiks midagi oma emakeeles.. rääkisin siis paar lauset ja ta oli mingi "mis keel see oli" ja ma ütlesin, et eesti keel ja vastuseks sain "oh you have your own language?? i thought u spoke russian over there"... mida ma tegin siis terve vahetusaasta, ma endaarust kordasin ja kordasin, et ma pole venelane :D:D oh well.

Jõudsime koju ca 10 õhtul, istusime veel Amara ja vanematega köögis ja rääkisime juttu. Kuidagi lõpuks ikka teemad läksid veidraks ja hakkasime rääkima kuidas kodudesse murtakse sisse ja Amara ütles, et tal on pipragaas ja hostisa näitas, et tal mingi kirve moodi asi igaksjuhuks kindlas kohas kui midagi peaks juhtuma... olime just selle teemaga lõpetanud ja siis läksime kõik oma tubadesse, et magama minna.. Nii armas oli kuidas mu hostisa tuli mu tuppa õhtul ja oli mingi "Sa tead ikka, et Sa võid minna alla ja süüa ükskõik mida Sa leiad kappidest v külmkapist või kui und ei tule, siis Netflix alati töötab, et see on ikka veel ka Sinu kodu". See oli lihtalt niiii armas ja ma sain aru, et sellest hetkest mil ma siia jõudsin, mul oli kohe tunne, et ma olen kodus, mitte lihtsalt külas mingite inimeste juures kellega ma elasin.

Kui kõik olid oma tubades ja valmis magama minema, siis ma kuulsin väljas mingit prõmmumist (mu tuba välisukse kohal) ja ma eeldasin, et äkki müristab, sest äiksetorm pidi olema öösel.. Aga mingi hetk ma kuulsin kuidas Amara jookseb mu hostvanemate tuppa ja karjub, et "somebody's at the door" ja siis ma sain aru, et see prõmmumine pole ilm, vaid keegi reaalselt peksab meil vastu välisust. Järgmine hetk kuulsin kuidas hostisa jooksis alla ja Amara jooksis mu tuppa ja hakkas pipragaasi otsima... Ta käis all ja tuli tagasi üles ja ütles, et keegi tegi avarii, aga, et "it might be a set up" ja palus, et ma tuleks ka alla.. Ma olin hetkega nii shokis ja ma olin mingi nope, mitte mingil juhul, ma ei liigu siit voodist.. Õnneks tuli välja, et tegu oli Amara töökaaslase tütrega ning ta oli miili kaugusel autoga üle katuse käinud ning see hetk kui ta auto üle katuse käis, siis kogu salong oli segi, nii et ta ei leidnud oma telefoni üles, niiet ta ronis aknast välja ja hakkas öösel mööda teed jooksma põldude vahel ja meie maja oli ainus kus tuled põlesid. Ta ema tuli talle varsti järgi ja tollel neiul oli paar haava peas ja käsi välja väänatud, aga temaga saab kõik korda.. Kohe esimene õhtu ja ma sain seda õiget Ameerikat tunda.. Peale seda oli ikka päris jube magama jääda.

Lisaks õhtul kui me rääkisime juttu, siis hostema lausus, et neil paar plaani selle nädala jooksul, ehk homme peale kirikut ja Amara lõpetamist me sõidame Kansas City'sse ööks-kaheks :)



mu väike õde all grown up 




SLAV SQUAT.. ma too hetk sain aru miks inimesed võisid arvata, et ma venelane :'D


Friday, May 13, 2016

taking off

Minu lennud Ameerikasse pole apparently kunagi igavad.. nii ka seekord. Paberil nägi lennuplaan ideaalne välja.. Tallinn-Helsinki (25min), Helsinki-Chicago (9h 10min) ning Chicago-Des Moines (55min). Reaalses elus nägi see lennuplaan selline välja, et Helsinki-Chicago lend otsustas, et tema tahab lennata 9h ja 10min asemel kümme tundi. Nii ma vaatasin lennu lõpul, et see maandumis aeg lükkub koguaeg edasi ja peas hakkas väike paanika pihta, sest kui oleks ka õigel ajal jõudnud, siis mu layover oli Chicago kohta väga lühike - 1.5h järgmise lennuki väljumiseni (ehk 50min järgmise boardinguni). Okei, lennuk oli pea tundaega kauem õhus, aga see veel polnud nii hull.. Hulluks läks see siis kui olime maandunud ja me sõitsime gate’i ja parkisime end pea 20nd minutit. Jõudsin lennukist välja samal hetkel kui mu järgmine boarding oli alustanud.. Ma olin challengiks valmis, kuigi jooksmine ei ole mu esimene mõte kui olen just 10h lennukis nokkinud ja pooleldi maganud ja lihtsalt frustreeritud olnud. Lennukist väljudes sain kohe endale uue boarding pass’i, sest kuna nii paljud pidid järgmisele lennule jooksma, siis toodi kõigi boarding pass’id gate’i ja kleebiti seina peale, niiet ma haarasin endale uue pileti ja jooks ajaga hakkas. Sain õnneks selle paberi mis laseb mind igaltpoolt kiiresti läbi, aga see mingeid imesid ka ei teinud. Esmalt jooksin passi ja viisa kontrolli. Seal tollitöötaja rõõmustas mind kohe sõnadega “you’re not gonna make it”.. peas oli ainus mõte, et ma veel tõestan, et ma saan sellega hakkama, sest soov koju jõuda oli niiiii suur. Järgmisena jooksin pagasile järgi, pagasilindi juures kohtasin üht naisterahvast kes oli ka paanikas, sest pidi minuga sama lennu peale jõudma, Panime endale game plan’i paika kust ja kuhu poole me jookseme. Pagasi ära andmine läks kiirelt, kuna meil polnud aega, siis õnneks tulid tolli inimesed meile vastu ja võtsid meie kohvrid ja viisid ise edasi.. Jooks algas, jõudsime esimese shuttle peale (jah, me pidime veel terminale vahetama). Shuttle tuli kiirelt ja juba järgmine peatus oli meie oma, tundsime end enam-vähem. Esimene tagasilöök tuli kui pidime uuesti security’st läbi minema…
Meil oli küll see kiir-rea pääse, aga see security vend otsustas, et ta võtab üle ühe meie realt inimesi… no tore. Too naine, kellega me jooksime, küsis sellelt turvatöötajalt, et kas ta ei saaks meid järjest läbi lasta, sest meil lihtsalt pole aega. Selle asemel, et kiirustada, hakkas see meest monoloogi pidama.. VAHVA, meil oli ju aega ja tahtmist teda kuulata! Jõudis minu kord kätte ja just minu korra ajal otsustas too sama härra hakata teisi õpetama, et kui jõuate security’sse siis teie pass peab olema lahti ja näitas kuidas pilet peab olema sellest oranžist asjast väljas.. ainuke mõte peas oli, et here we go again… aint nobody got time for that.

Jõudsin siis selle lindini, et oma isiklikud asjad peale panna, kõik läks hästi, sain kiirelt kontrollist läbi… Ainult, et just siis kui ma hakkasin oma asju teiseltpoolt nägema, otsustas keegi mingi asja lindi vahele ajada, niiet see naine kes linti liigutas pani selle seisma ja läks asja ise korda ajama… Ma nägin oma asju… aga ma ei saanud neid kätte… Peale kõiki neid komistusi ma olin kaotanud 10 minutit ja mul oli jäänud ainult paar minutit, et jõuda oma väravasse (lubati oodata kuni 10 min enne lennuki väljumist).. Loomulikult oli minu värav kõige kaugemas terminali otsas.. aga me siis oma kambaga (leidsime vahepeal inimesi kes kiirustasid Des Moinesi lennukile) hakkasime jooksma elu eest.. Lõpp paistis ja tunne oli hea, kas me tõesti saimegi sellega hakkama.. LOL EI SAANUD. Me jõudsime väravasse 1 min liiga hilja ja naine JUST pani lennuki ukse kinni (me veel nägime seda) ning lennufirma saab suure trahvi kui nad avavad lennuki ukse peale kinni panemist… nii et seal me olime, 4 frustreeritud inimest ja mina, kes esimese asjana lihtsalt nutma hakkas. Ma olin olnud selleks ajaks üleval 20h ja kuulda sõnu "täna ei lähe rohkem ühtegi lendu Des Moines'i" oli nagu löök selga. Kuna see kõik oli lennukompanii viga, siis meid paigutati õnneks tasuta hotellidesse ning saime järgmiseks hommikuks uue pileti tasuta. 
Need inimesed kellega me koos jooksime olid niiiii toredad, ma sain aru taaskord miks ma ameeriklasi armastan nii palju. Kõik olid vaimustuses kuidas ma olin siin vahetusaastal ning kõigil oli minust kahju, et ma ei saanud oma hostpere juurde niiet nad olid suureks toeks tollel hetkel. Vähemalt sain peatselt hotelli ning uni tuli kiiremini kui kunagi varem.

Järgmine hommik olin lennujaamas juba kell 5 hommikul ning kõik läks plaani järgi. Väravasse jõudes nägin kohe tuttavaid nägusi ja kõik tulid kallistama ja rääkisid kui hea meel neil mind näha on ja küsisid kuidas öö möödus. Lennujaamas istudes ma vaatasin kõrvale ning sain aru, jah, ma olen Ameerikas, sest mingi täiskasvanud mees istus seal, superman'i pidžaamas ning mängis oma väikse koeraga kes tal süles oli. 

tundaega hiljem, ning ma olingi juba kodus, Iowas! :) 

lend Helsinkist Chicagosse oli nii mugav kui üldse olla sai, sest 60-70% lennukist oli tühi ja sai laiuatada. Ma istusin mingi härra kõrval, kes oli Chicago lähedalt pärit, aga ütles, et käib Helsinkis u 10x 1.5aasta jooksul. Küsis Eesti kohta väga palju... Ütles, et Helsingis kuuleb koguaeg "Estonia ja Estonia" aga ta pole kunagi teadnud mis see on, niiet ma tegin talle korraliku geograafiatunni koos kaartide ja asjadega. Unustage Eesti Nokia, mina panengi Eesti maailmakaardile, sest ma lennukites ka muud ei teinud kui seletasin inimestele, et ma pole narniast pärit.

mu golden ticket

5am Chicago




Sunday, April 17, 2016

KÜLLA!!

Nii, uskumatult kombel ma kirjutan taas siia blogisse. Nimelt 12.mai sean ma oma sammud lennujaama, et lennata tagasi Iowasse, kuigi aint 20.nda maini, aga siiski!!! Amara lõpetab gümnaasiumi (meanwhile on minu vanast Prairie Valley High Schoolist saanud Southeast Valley High Scool) nii et ma tunnen, et see üks mu viimaseid kordi, et saaksin oma vana kooli niimoodi veel näha ja see on viimane klass kes oli koos minuga seal koolis.. Arvatavasti hakkan siia blogisse külaskäigust kirjutama.

Lisaks jube vahva on näha, et siiani tuleb mitu klikki päevas (eelmine pühapäev lausa 40?) ja, et inimesed ikka tunnevad natuke huvi selle blogi vastu, isegi kui sellest imelisest aastast on varsti 3a möödas.

Thursday, March 5, 2015

Life after:

Viibin hetkel Ameerika mandril ja üldse ei saanud end eemale hoida sellest blogist. Niiet otsustasin väikse postituse teha ja kirjutada mis on saanud minu inimestest, perekonnast ja minust endast (USAga seoses). (muuseas panen tähele kuidas kohe mu eesti keel läheb sujuvalt inglise keeleks üle siin, ma vabandan!)

Perega hoian ikka veel kontakti. Hostemaga suhtlen harva, ala soovime üksteisele õnne fesaris ja siis kui ma ütlesin, et tulen külla, siis kirjutasin ka grupichatti "mom, dad, i'm coming home" (kui ma eelmine suvi seal käisin). Ja see ongi meie suhtlus... Me saime hästi läbi ja saame ikka veel, aga lihtsalt me ei suhtle nii palju.
Hostisaga ikka kord kuus umbes suhtlen. Vot tema oli see minu kind of person, ta ikka vahepeal kirjutab ja postitab erinevaid asju mu seinale (alles eelmine nädal tegi küpsisetorti ja postitas sellest pildi mu wall'ile.)
Ma arvan, et kõik kes mind twitteris jälgivad näevad, et ma olen Amaraga ikka veel väga lähedased (endless retweets). Me ikka facetime'ime/snäpime/twiidime/textime iganädalaselt (THANK GOD FOR ALL THAT TECHNOLOGY!!). Muidu on mul väga hea meel näha, et Amara ja Annalise on saanud vanemaks ja saavad omavahel üllatavalt hästi läbi, kuigi neist on saanud nüüd sellised badass USA noored kes käivad ja rikuvad seadust igalpool (klassikalised USA noored siiski).
Jojo'ga (mu saksa kaasõpilane) olen rääkinud paar korda. Viimane kord kui tahtsin talle kirjutada nägin, et ta on mu fesarist eemaldanud ja, et ta on kihlatud(?). Nüüdseks on ta mind jälle tagasi lisanud ja ikka seisab fesaris, et ta on kihlatud. Muidu kui me oleme rääkinud paar sõna, on need hästi läinud (viimati vist rääkisin umbes aasta tagasi :D).

Vahepeal on toimunud erinevad kolimised. Amara, Annalise ja nende ema Joy kolisid Des Moines'i suve lõpus. Kuu hiljem kolis Amara mu hostvanemate juurde (tahtis tagasi meie kooli) ning elab nüüd sellist elu nagu mina elasin seal (siiski elab mu vanas toas:'( ). Järgmine aasta kolivad Amara, Annalise ja Joy Floridasse ning minu hostvanemad Coloradosse. Jah, nad ei püsi üldse paigal.

Sõpradest suhtlen kõige rohkem Maddie ja Kaylaga. Küll tihti snäpin teistega ka, aga see ei ole nüüd nii tõsiselt võetav... ja noh päevast päeva mu eesti keelsetele twiitidele vastatakse "aögöoeijeoörijawegaewf" vormis USAkate poolt, niiet päris ära nad ei ole mind unustanud :) instagramis on ka ikka näha kuidas poolte piltide all käib nutmine Amara, Maddie v Kayla'ga :D nad on tõesti kuldaväärt sõbrannad! Eriti Amara, ma poleks kunagi arvanud, et ma saan endale kolmanda õe USAst!

VÄGA lahe on ka see, et siiani on sellel blogil vaatamisi, 300,000 vaatamist sai täis!!!! uskumatult lahe! Vahel kui tuju nukker vms, siis ma ikka leian end siit blogist, loen vaatan postitusi mis ma olen teinud ala täpselt samal kuupäeval 2a tagasi vahetusaastal ja siis ikka veel sirvin neid kommentaare läbi.. pikk pai teile kõigile kes te olete minuga selle blogi kaasas käinud! :) olete vahvad!

Hetkel ma viibin Miamis. Tulime õega külmast Eestist ära natukeseks ja homme lahkume siit, et minna Bahamadele :) võib-olla on mõni juba märganud, et pole enam teist blogspoti blogi. Otsustasin end blogspotist välja kolida. Natuke aega olen juba uue blogiga mässanud - https://liisapohlak.wordpress.com/ ning varsti juba võib sealt ka leida juttu ja pilte Miamist :) vähemalt mu õde on vähe kiirem ja tema blogist võib juba paari pilti vaadata - https://annirahula.wordpress.com/.

sain üks päev Amaralt nt sellise sõnumi :D

miami teeb pai

Sunday, September 14, 2014

märkused:

Piinlik kuidas viimane kord kirjutasingi USAst ja nüüd pea 2 kuud hiljem siin- lõpetan oma USA blogi postituse.. :D USA 10 päeva läksid way too fast, viimased õhtud veetsin sõprade ja sõbrannadega lihtsalt, niiet ma võtan selle lühidalt kokku:

aasta aega hiljem:

Kõik oli nii samasugune, aga samal ajal oli kõik täiesti teistmoodi (ilmselgelt seda sõnadega raske seletada). Enamus mu sõpradest olid ikka kuidagi muutunud, kes rohkem, kes vähem. Pool minu koolist on nüüd alkohoolikud ja ülejäänud pool narkomaanid, nagu ma olen lühidalt selle kokku võtnud :D Eks kõik on aastaga suuremaks ja "targemaks" saanud, aga kuna enamused mu sõbrad/sõbrannad nüüd college's, siis nad on saanud oma vanemate käpa alt välja ja naudivad seda vabadust natuke rohkem kui peaks. Amara ja Maddie näiteks pole väga muutunud... nad täpselt samasugused debiilikud :)) ja hostvanemad ka ikka samad armsad.

emotsioonid:

Kuna mina elasin USA mõttes väikeses linnas (niimoodi, et kõik teadsid üksteist), siis esimestel päevadel oli linnas vahva kõndida ringi, need kes ei teadnud, et ma tulen olid kergelt shokis ja pidevalt sain tervitusi vormis "holy crap", tundsin end väga uhkena :'). Aga samas kõigil olid ainult head ja siirad emotsioonid minu nägemisest, kuigi nagu USAkatele tüüpiliselt - draama tekkis ikka mitte kuskilt :D nimelt esimene õhtu tagasi - linna keskel asuvas pargis oli karneval ja chillisin seal sõbrannadega ja siis nägin koolivendi ja ütlesin kõigile tsau ja nimelt üks solvus mu peale, sest ma ei teinud talle kalli.. No ma ausalt ei mäletanud keda ma olin juba kallistanud ja keda mitte kui inimesed terve päev olid järjest mu kaela vägistanud :D

USAkad & maailm:

Nagu ikka saan vinguda USAkate teadmiste üle.. Istusin eelviimasel õhtul sõbra basement'is ja rääkisime juttu ja siis Clayton küsis üle kõigi: "so Liisa was here for a year... Everybody be honest now - who from all of you actually knows where estonia is?" ehk siis kes teadis kus Eesti asub.. Üks mu vana klassiõde tegi targa näo pähe ja laseb "i KNOW, it's near Europe" ja siis Noah laseb irooniliselt "i hate that country" ja see tšikk lasi edasi ja ma mõtlesin, et ma tahaks taaskord vastu seina joosta :D Lõpuks keegi teine tarkpea lõpuks ütles, et euroopa ju ei ole riik ja siis vaatasin, et nii mõnigi üllatunud nägu oli seal :D:D (me olime mingi 20kesti äkki). Ja siis Noah tuli ja päästis ära ja rääkis kuidas Eesti on Euroopa Liidus ja Soome all ja et 49% riigist on mets :D:D õpetasin teda hästi!

Kui kellegil on veel küsimusi või midagi, siis ma ikka vastan siin :) ja varsti teen ka postituse kuidas ma New Yorki paariks tunniks külastasin :)
Ja (nagu seda mitte kunagi ei juhtu), aga seekord ma lubasin Laurile, et ma mainin teda siin, niiet võta heaks sõber, näeme reedel!